Minu kasvamise lugu - joogaõpetaja Piret Laasik
Minu tee viis jooga juurde juba aastal 2010 – olin siis noor ema ning nagu naised
ikka hakkavad pärast laste sündi rohkem kuulama oma südame häält ja küsima küsimust,
et mida mina tegelikult oma elult tahan. Minu küsimus oli natuke teistsugune, ma
küsisin: “Kas elu peakski selline olema?”. Olin põdenud kergemal kujul sünnitusjärgset
depressiooni ning lahkuminekut ja üldse oli elu tol perioodil kuidagi hästi
segane. Aga nagu joogas öeldakse: kui tekivad küsimused, tulevad ka vastused
ning kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja.
Minu esimeseks joogatunniks sai Krija Hatha jooga ning kõik need sügavad õpetused
kannavad mind siiani. Esimest korda tundi minnes oli mul tunne, nagu ma oleks
teadnud kõiki neid õpetusi, aga olin need lihtsalt ära unustanud. Kõik tundus väga
õige ja ma ei kahelnud hetkekski, see kõik oli mulle. Praktiseerisin Krija Hatha
joogat aasta ja tundsin, et mu hing oli valmis nendeks õpetusteks, aga keha ei
tulnud järgi. Keha oli väga nõrk. Ja asusingi uuesti teele – aga sel korral
juba Ashtanga ning Vinyasa joogastiili juurde.
Aasta-kaks edasi olin juba nii asjas sees, et tundsin, et tahaks rohkem. Tahaks
minna sügavamale ning õppida ise joogaõpetajaks. Ja pigem oli mõttes teha seda
isiklikuks arenguks kui elukutsena. Aastal 2013 hakkasin uurima erinevaid võimalus
õpetajakoolitusteks, surfasin koolitusi internetist ja küsisin tuttavatelt õpetajatelt
soovitusi, kuid ükski valikutest ei kõnetanud mind niivõrd, et oleksin lennukipiletid
ostnud ja läinud. Siinkohal ütlen ära ka, et tol ajal ei pakkunud iga teine joogaõpetaja
või joogakool õpetajatele mõeldud koolitusi ning sobivate variantide leidmine oli
hoopis väljakutsuvam. Samal suvel toimus ka järjekorras teine joogafestival Haapsalus,
kuna esimesele ma ei jõudnud, aga paljud tuttavad käisid ja rääkisid head, siis
sel suvel soovisin kindlasti osaleda.
Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan osaleda kõigis peaesineja David Lee Lurey
tundides. Mäletan, et tema esimene tund võlus mind ära silmajooga harjutustega.
Kuna olin kandnud ca 10 aastat oma elust prille või kontaktläätsesid ning aasta-aastalt
oli nägemine läinud ainult halvemaks, siis see kõnetas mind väga. Võin jälle
etteruttavalt öelda, et täna ei kanna ma enam ei prille ega läätsesid ning mu silmanägemine
on paranenud -2 pealt -0,5 peale. Tund mulle väga meeldis ja teadsin, et soovin
osaleda ka tema kõigis teistes tundides Joogafestivali raames.
Minu eesmärk ei olnud Joogafestivalilt leida endale õpetajat või kursust, vaid
lihtsalt harivalt ja uusi kogemusi saades nädalavahetust veeta. Aga nagu juba artikli
alguses mainisin, et kui on küsimused, siis tulevad ka vastused, ning pärast
esimest tundi ütles David, et ta juhendab ka õpetajate koolitust ja kui kellelgi
on huvi siis siin on flaierid. Kuna mul mõte oli, siis võtsin flaieri, aga
rohkem sellele ei mõelnud. Pärast festivali läksin koju, et lugeda rahulikult tema
koolituse kirjeldust ning märkasin ennast vastamast kõigile lausetele jah-jah-jah
see on mulle! Mis mind kõige rohkem ära võlus oli ilmselt koolituse toimumiskoht:
Florianopolis Brasiilias.
Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas kõik see toimuma saab, sest kursus toimus
juba kuue kuu pärast, aga investeering, et seal osaleda, oli päris ilus summa.
Taaskord elu õppetund: usalda ja universum leiab võimalused. Nii läkski ja
aasta 2014 veebruaris olin juba teel joogaõpetajate koolitusele: neli
elumuutvat nädalat Brasiilia päikese all.
Kuna minu eesmärk joogaõpetajate koolitusele minnes ei olnud hakata ise tunde
juhendama, vaid saada sügavamaid teadmisi, siis alguses puiklesin mentaalselt
vastu, kui David rääkis erinevatest joogaõpetajaks olemise tahkudest.
Umbes teisel nädalal toimus aga minu sees muutus ja otsustasin ikkagi õpetamisega alustada ning juba kirjutasin ka oma tuttavatele Eestis, et kas nad saaksid mulle ruumi rendiks pakkuda, kui tagasi olen.
Kõik voolas.
Ruum oli olemas ning esimesed huvitatud õpilased samuti.
Nüüd tuli veel koolitus lõpuni teha.
Viimastel päevadel palus David meil panna kirja oma unistused seoses joogaõpetajaks olemisega ning tõesti unistada suurelt.
Ma siis unistasin.
Mõtlesin, et kui äge
oleks ise ühel päeval Joogafestivalil Haapsalus pealaval tundi juhendada...
Tagasi Eestis olles hakkasin Tallinnas tunde juhendama ja rentisin aastaks
ruumi, kuid siis soovis omanik selle Airbnb’na välja rentida ning mul polnud enam
kuskil tunde juhendada.
Kõikides olemasolevates stuudiotes oli piisavalt õpetajaid ning vabu aegu polnud pakkuda.
Nagu elu mulle mitmel korral on kaarte kätte mänginud, et kui midagi tahad siis pead ikka ise tegema, nii ka joogastuudioga – septembris 2015 sai loodud City Yoga stuudio, mis toimetab edukalt tänaseni.
Ja lisaks Vinyasa jooga õpetustele olen juurde õppinud ka Yin ning rasedate joogatundide juhendamise.
Ja nagu minu õpetaja David Lee Lurey korduvalt ütles, siis universumil on suured kõrvad, julge ainult soovida... Nii juhendasin 2016. aasta Joogafestivalil pealaval “Go with the Vinyasa Flow” tundi!
Kõik on võimalik!